Õed Hilde ja Ylva Østby, neuropsühholoog ja kirjanik, on kirjutanud raamatu, kus uurivad mälu tõelist olemust. Mida saame nende leidudest järeldada?

 

Ajus on palju müsteeriume, kuid kõige saladuslikum võibki olla mälu olemus. Miks me teatud asju mäletame ja teised unustame? Kus mälestused asuvad? Millise piirini võime me oma mälu usaldada? Hiljuti inglise keelde tõlgitud raamatus Adventures in Memory: The Science and Secrets of Remembering and Forgetting üritavad õed ühildada teaduslikku ja kirjanduslikku vaadet mälule.

 

Raamat algab aastal 1564, kui Julius Caesar Arantius lahkas inimaju. Ta lõikas oimusagarasse ja leidis väikse ussilaadse koe, mis meenutas merihobukest. Sealt sai piirkond ladinakeelse nimetuse hippocampus. Arantiuse avastuse tähtsuse selgumiseks kulus pea 400 aastat.

 

1953. aastal opereeriti ameeriklast Henry Molaisoni, et ravida tema epilepsiat. Tema mõlema ajupoolkera hippocampus eemaldati. Operatsioon vähendas küll Molaisoni epilepsiahooge, kuid tema mälu hinnaga. Ülejäänud 55 eluaastat ei suutnud ameeriklane luua uusi eksplitsiitseid mälestusi. Molaisoni lühimälu (nö töömälu) ja protseduuriline (implitsiitne) mälu töötasid normaalselt. Ta suutis küll õppida uusi motoorseid oskuseid, ta lihtsalt ei mäletanud nende õppimist. Molaisoni juhtum näitas teadlastele hippocampuse tähtsust mälestuste loomisel ja säilitamisel.

 

Østby õed nõustuvad, et neuropsühholoogia valdkonnas on mälu üle mitmeid lahkarvamusi. Kõik nõustuvad, et hippocampus on mälu töös keskse rolliga. Teadlased pole aga üksmeelel, kas see ala ainult tugevdab mälestusi või ühtlasi ka kirjutab originaalmälestust üle iga kord, kui seda meenutatakse. Nimelt, varem arvati, et mälestused on nagu muutumatud dokumendid, mis säilivad või kaovad. Nüüdseks teame, et mälestused muutuvad natuke iga kord, kui neid meenutame.

 

Tegu on päris šokeeriva avastusega. Kui meie mälestused pidevalt muutuvad, siis nad ei saa ju reaalsust tõeliselt esindada. Veel enam, me ei tunne ära, et mälestus on muutunud, sest see tundub meile alati “tõeline”. Kas see tähendab, et me ei tohigi oma mälestusi usaldada?

 

“See on väga keeruline küsimus,” ütleb Ylva, neli aastat noorem õde. “Me saame oma mälu peale üldiselt loota, aga mitte iga väikse detaili osas. Kohtus tuleb täpselt otsustada, mis aspekte kellegi tunnistusest uskuda. Aga filosoofiliselt võttes ei saa me oma mälestusi kunagi täielikult usaldada.”

 

On ilmselge, miks oraval on vaja meeles pidada, kuhu ta oma pähklid peitis. Aga miks on evolutsioon meile andnud võime tekitada narratiiviga mälestusi, mille tõttu saame meenutada teatud seiku nagu kinolinalt? Hiljuti on enim toetust saanud teooria, mille kohaselt narratiiviga mälestused aitavad meil tulevikku plaanida.

 

Ylva sõnul aitab võime näha mälestusi nagu kinolinalt ette kujutada tulevasi olukordi. Narratiiviga mälestuste tõttu ei tea me vaid eri stsenaariumite tõenäosuseid, vaid oskame ka ette kujutada, kuidas need meid tundma paneks. “Näiteks, kuidas käituksid, kui sa tunneksid jälle samamoodi? See on omamoodi suurepärane ajamasin.”

 

Võib-olla see teebki inimesed eriliseks: me suudame kujutada end ette tulevikuolukorras. Me oskame ette aimata, mis kaasneb eri stsenaariumitega. Irooniline, et oleme saanud oskuse nö näha tulevikku tänu võimele meenutada minevikku.

 

Alles sajandeid hiljem teame, et see merihobuke, kelle Arantius aju sügavustest leidis, ei ole ainult mälestuste hoidla. See on investeerimispank, mis aitab varustada informatsiooni ja emotsionaalset arusaamist tuleviku tarbeks.

 

Artikli autor on Andrew Anthony. Artikli originaalversioon avaldati 18. novembril 2018 The Guardiani veebilehel. Täielikku versiooni saad lugeda siit.