Avaldatud Meditsiiniuudiste lehes 2018. aasta juunis.

Õige diagnoos võib mälu oluliselt parandada, rääkis LTKH närvihaiguste kliiniku juhataja ja TTÜ dotsent Katrin Gross-Paju konverentsil “Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi”.

Dementsusest rääkides on üks olulisemaid küsimusi, kas alati on tegemist ikkagi dementsussündroomiga. Maailmas räägitakse palju sellest, milline on normaalne vananemine. Loetakse normaalseks, et vanusega tulevad tasapisi mäluhäired ja viimasel ajal räägitakse ka dementsuse paratamatusest.

Kuidas halba mälu käsitleda?

Sydney ülikoolis töötav prof Jonathan Stone on pühendanud terve oma elu mäluprobleemide analüüsile ja uurinud mälukliiniku patsiente. Tema analüüsidest on selgunud, et dementsuse sündroom esineb peamiselt vanematel inimestel ja nad tulevad mälukliinikusse enamasti murelike saatjatega, kes tahavad aru saada, mis toimub. Haiged ise enamasti ei oska täpselt rääkida ja nad ei oska ka oma varasema mälu kohta kuigi palju öelda.

Mälukliinikusse tulevad mäluprobleemidega siiski ka nooremad inimesed, kes leiavad, et nad unustavad liiga palju. Samas suudavad nad väga detailselt rääkida, mida kõike nad on ära unustanud. Vahel need inimesed ütlevad, et neil on üldiselt väga hea mälu olnud, kuid nüüd on olukord kohutavaks muutunud.

Tegelikult tervelt 1/3 inimestest usub, et neil on väga halb mälu. Üsna tavaline on kurtmine, et ma ei mäleta, kuhu auto parkisin või kuhu võtmed panin. Kurdetakse ka, et ununenud on varem kokkulepitud tähtsad kohtumised. See kõik on tegelikult normaalne, mitte haigus.

Miks siis sellised keskealised inimesed ikkagi mälukliinikusse pöörduvad? Tegemist on inimestega, kellel ongi rohkem ärevust ja depressiooni. Seega tuleb uurida, kas mäluga üldse ongi probleeme või on ainult ärevus ja depressioon.

Enamasti on mälukliinikusse pöördujad väga kõrgete ootustega meditsiini suhtes – nad loodavad, et kui nad juba pöörduvad, siis saavad abi – ja enamasti saavadki.

Kuidas neid pöördujaid käsitleda? Kuna me peale vaadates ei suuda otsustada, kas inimesel on mäluhäired või depressioon ja ärevus, siis tuleb teha peaajupilt ja neuropsühholoogilised testid. Kuid alustuseks tasub alati mõelda, kas on üldse mõtet uurida.

Õnneks sellel seltskonnal, kes omal algatusel kliinikusse tulevad, on mäluhäired enamasti mööduvad. Tähelepanu tuleks aga pöörata ravimitele, mida nad tarvitavad, sest mõned võivad inimest aeglasemaks muuta.

Kas dementsus on ravitav?

Toon kaks näidet. Patsiendi lähedane oskab täpselt välja tuua, kuidas mäluhäire on tekkinud pärast vähioperatsiooni ja kiiritust vaid mõne nädala jooksul. Patsiendile tuli teha elementaarsed vereanalüüsid ja pilt peaajust. See patsient sai ravi tulemusel terveks.

Teisel juhul oli tegemist eaka patsiendiga, kellel pole insulti olnud. Tema rääkimine oli väga aeglane ja oli probleeme liikumisega. Ravi tulemusel paranesid kõne ja liikumine ning patsient sai ise poes käia.

Viimane oli ehe näide sellest, et dementsuse kahtluse korral tuleb haiget alati uurida ja mitte mõelda, et mis vahet seal on, mis tal viga on – ega paremaks ikka ei lähe. Antud juhul ei olnud tegemist dementsusega, vaid kilpnäärme alatalitlusega.

Kui suuremates linnades tundub elementaarne kasutada diagnostikaks MRTd (magnetresonantstomograafiat) või KTd (kompuutertomograafiat), siis uuringutele tuleb saata ka need haiguse kahtlusega eakad, kes elavad kuskil kaugel metsade vahel, sest ka nende seisund paraneb õige diagnoosi ja raviga. Kuna vanemas eas muutuvad inimesed väga hapraks, siis võib tõsise ajutrauma põhjustada ka kerge kõks vastu seina. Trauma ulatust me aga enne peaaju pildi tegemist hinnata ei suuda.

Kindlasti tuleks vanemate inimeste puhul põhjalikult üle vaadata nende ravimikott – lisaks retseptiravimitele tuleb üle vaadata ka käsimüügiravimid ja kõigi nende koostoimed.

Hiiliv kulg

Dementsussündroomi puhul on tegemist hiilivalt kulgeva haigusega. Professoril võib see avalduda võimetusena pidada 1,5 tundi kestvat inglisekeelset loengut, kuid kõige muuga saab suurepäraselt hakkama. Teisel võib see tähendada seda, et ei tunta ära ka oma pereliikmeid. Samuti on lisaks Alzheimerile olemas ka harvem esinevaid haiguseid.

Alustuseks tuleb meeles pidada, et dementsuse sündroomi puhul võib olla palju erinevaid sümptomeid ja konkreetse diagnoosi puhul domineerivad neist ainult teatud.

Alzheimeri diferentsiaaldiagnostika puhul me liigume tasapisi bioloogilise diagnoosi poole. On olemas teatud biomarkereid, mis viitavad just iseloomulikule peaajukahjustusele.

Miks osadel inimestel tekivad probleemid ja teisel mitte, kuigi patoloogia on olemas? 90ndate aastate alguses uuriti Notre-Dame konvendi nunnasid, kes annetasid oma peaaju pärast surma uuringuteks. Tegemist oli ühe esimese uuringuga, kus võrreldi ajukahjustusi. Selgus, et neil, kes olid konventi astudes kirjutanud parema essee, esines vähem dementsuse sümptomeid. Lõpuks tulid mäluhäired siiski kõigil.

Ehk siis, mida rohkem me oleme õppinud, seda kauem me peame vastu ka patoloogia puhul.

Arvestama peab ka sellega, et vanemas eas on inimestel palju erinevaid patoloogiaid. Kasvõi üks väike ajuinfarkti kolle võib vallandada mäluhäire. Tänapäeval me teame ka, et üks väike infarkt ei jää ainsaks. Kui on olnud värsked ajuinfarktid, siis me paneme diagnoosiks segatüüpi dementsuse.

Dementsus nooremas eas

Nooremas eas alanud dementsuse puhul on väga olulised frontotemporaalsagara degeneratsioonid ja need esinevad tervelt pooltel haigetest. Tegemist on kiiresti progresseeruva raske haigusega. Frontotemporaalsagara degeneratsioonid tähendavad, et juhtiv kahjustus asub otsmiku- ja oimusagaras, kus kontrollitakse käitumist, mälu ja empaatiat. Paraku pole inimesel aju üle lisakontrolli ja me teeme täpselt seda, mida aju käseb. 50% juhtudest on tegemist päriliku haigusega. Sama geen võib avalduda aga peres väga erinevalt – ühel võib dementsus avalduda käitumishäiretega, teisel lihashaigusena.