
Kõik, mida tahad pearinglusest teada (kuid oled olnud liiga uimane, et küsida)
Igal aastal tunneb kuni 10% inimestest pearinglust, uimasust või ebastabiilsust. Enamasti on sümptomid ebameeldivad, kuid healoomulised ja lähevad iseeneslikult paremaks. Vertiigo on termin, mida tervishoius kasutatakse kirjeldamaks tunnet, et sina või maailm su ümber liigub, kui see tegelikult on paigal.
Kas mul on uimasus või pearinglus?
Füsioterapeut Nicola Harris vastab: “Uimasus võib tähendada mitut eri asja. See võib olla tunne, nagu hakkaksid minestama – siis on ilmselt probleem pigem hingamisega või südameveresoonkonnaga. Või sul võib olla seistes ebakindel tunne. Kui liigutad oma pead, võib tekkida tunne, et see, mida vaatad, jõuab hiljem järele.”
Londoni Charing Crossi haigla neuro-otoloog dr Diego Kaski sõnul tekitab vertiigo illusiooni liikumisest. Normaalolukorras mõistab aju, et keha liigub, ühildades selleks signaale silmadest, sisekõrvast ning retseptoritest kaelas ja jäsemetes. Aga tõelise vertiigo korral tekib inimesel tunne, et ta seisab paigal ja maailm tema ümber liigub.
Aga mis seda põhjustab?
Sageli seostatakse vertiigot siekõrvapõletikuga, mida nimetatakse vestibulaarseks neuriidiks. Vestibulaarne neuriit võib tekkida pärast külmetushaigust ja kesta mitu nädalat. Aga dr Kaski sõnul on healoomuline paroksüsmaalne asendivertiigo ja vestibulaarne migreen palju sagedasemad pearingluse põhjustajad.
Healoomuline paroksüsmaalne asendipeapööritus on sisekõrva mehaaniline probleem. Sisekõrvas on tasakaaluorganid, mille sensorid liiguvad kehaga kaasa. Kui tasakaaluorganitest lähtuv signaal ajju aga hilineb, tekib illusioon liikumisest. Vertiigo puhul põhjustavad sisekõrvast lähtuvad signaalid silmatõmbluseid, mis ei sobi kokku aju teiste liikumissignaalidega. Korduvad hood kestavad tavaliselt vähem kui 30 sekundit ning neid kutsub esile pea liigutamine, sh voodis enda keeramine või üles vaatamine.
Miks mõnel inimesel tekib vertiigo sagedamini kui teistel?
Teatud inimestel võib pearinglus kergemini tekkida, sest võrreldes teiste inimestega sõltuvad nad rohkem nägemisest. Kui silmadest saabuv signaal ei integreeru kehast tuleva informatsiooniga, siis selles grupis olevad inimesed arvavad, et nad liiguvad. Me kõik oleme seda mingil määral tundnud: kui istud rongis ja see sõidab aeglaselt jaamast välja, on raske aru saada, mis tegelikult liigub.
Antud tekst on lühikokkuvõte Ann Robinsoni artiklist, mis avaldati The Guardiani kodulehel 2016. aasta mais. Veel mitmele peapöörituse-teemalisele küsimusele saad vastuse artikli originaalversioonist.