Inga Zopp,
Astra Kliiniku ja LTKH põiespetsialist

Leesikas on ravimtaim, mille ravitoime on teaduslikult proovile pandud. Tõepoolest, põiepõletiku ravis on leesikast abi. Kuid selle manustamisse tuleb suhtuda sama tõsiselt nagu iga teise ravimi kasutamisse.

 

Igal talvel tuleb paljudes peredes, kus tütred kasvamas, jutuks teema, kas miniseelikuga võib talvel välja minna või ei. Erinevalt levinud arvamusest ei põhjusta miniseelikuga külmal ajal käimine põiepõletikku: põiepõletiku tekitab ikkagi pisik, mitte külmetus iseenesest. Kuid külmetus on lisafaktor, mis võib nõrgestada organismi vastupanuvõimet end kaitsta. Nii et siiski tasub järgida vanarahvatarkust, et miniseelikuga parem ära talvel nina kodust välja pista. Neiud/naised peavad arvestama ka sellega, et neil on suurem risk põiepõletikku saada, sest nende kuseteed on lühemad ning pisikud pääsevad kergemini põide.

Põiepõletik, mis kergemini eeskätt naisi kimbutab, on üks kõige sagedamaid põletikke üldse – esinemissageduselt jääb see alla vaid hingamisteede infektsioonidele. Arvatakse, et põiepõletik on esinenud elu jooksul koguni kuni 70%-l inimestest. Tõsi, mõnedel juhtudel nii kergelt, et seda ei panda tähelegi.

Enamikul inimestest aga tekitab põiepõletik tõsist piina: esineb pidev pakitsus ja ebamugavustunne ning kogu aeg on vajadus WC-sse minna, ent üldjuhul tuleb välja ainult väike sorts. Ning pissida on tohutult valus, eriti lõpuosas ja vahel võib uriinis isegi verd olla. Nagu üks patsient ütles – otsekui okastraat oleks sees. Sest põletik ärritab limaskestasid ning need on hästi hellad. Tegelikult on pideva pissihäda vajadus omamoodi põie kaitsemehhanism, nii öelda katse vabaneda pisikust.

Mõnikord on inimesed murelikud, et mainitud sümptomite tekkimisel on tegemist tõsisema neuroloogilise põiehäirega. Nagu öeldud, rõhuval enamikul juhtudest on tegemist siiski tavalise põiepõletikuga, põiehäire on võrreldes sellega palju haruldasem haigus. Kui aga ravides põievaevused ei kao, tuleb pöörduda perearsti või põiespetsialisti poole.

Leesikas kui imerohi

Kui tekivad esimesed põiepõletiku sümtpomid (sage valulik urineerimine), ei pea tingimata kohe arsti juurde minema, vaid tasub teha leesikatee kuur. Leesikas on üks ravimtaimedest, mille põletikuvastane toime põiepõletiku korral on teaduslikult tõestatud. Leesikal on põide kogunenud mikroobidele kahjustav toime ja ta soodustab nende põiest väljumist.

Ent nii nagu tablettide puhul, tuleb ka leesika manustamisse tõsiselt suhtuda. Mitte nii, et jood teed üks-kaks päeva, siis läks enesetunne natuke paremaks ja kõik jääb sinnapaika. Leesikateega tuleks teha kuni nädalane kuur (kuid mitte lühemalt kui 5 päeva) ja siis peaks jälle vahet pidama. Aasta jooksul ei tohiks selliseid kuure üle 5-7 teha, kuna suuremates kogustes võib esineda leesikal maksa kahjustav toime. Arvestama peab ka, et rasedatele naistele ja rinnaga toitvatele emadele ei ole leesikatee lubatud.

Veel on üks punane mari, mida tasub manustada – jõhvikas. Tõsi, jõhvika puhul on uuringute tulemused seinast seina. Üldiselt arvatakse siiski, et tegemist on profülaktilise toimega marjaga. Jõhvikas ei suuda küll mikroobe põies hävitada, kuid muudab sealset keskkonda viisil, et mikroobid ei saa kinnituda põie seina külge ega paljuneda ning see raskendab põletiku tekkimist.

Aga probleem on selles, et puudub ühtne seisukoht, kui palju ja millisel kujul jõhvikaid tarbida. Mõned uuringud soovitavad dražeena, mõned kuivatatult, mõned toorelt. Levinuim seisukoht on, et juua 400 ml 24% jõhvikamahla päevas. Mõned kurdavad, et seda on palju, see „hakkab mao peale“ ehk tekitab maoärritust. Kokkuvõttes on tore, et jõhvikas – Eestis ju väga armastatud mari – aitab põiepõletikku ära hoida.

Profülaktika eesmärgil on soovitatud veel kasutada C-vitamiini. Millistes kogustes, tekitab jällegi vaidlust, kogused kõiguvad 75 – 500 milligrammini päevas. Levinuim seisukoht on, et ohutu ja hea on umbes 100 milligrammi C-vitamiini päevas.

Arvatakse, et ka mustikad võiksid olla kasulikud põiepõletiku ennetamiseks. Mustikad sisaldavad rohkelt antioksüdante, C-vitamiini, flavonoide ja võivad takistada teatud mikroobidel põie limaskestale kinnitumast, takistades seeläbi põletiku tekkimist. Paraku jälle ei ole kindlust selles osas, millises koguses peaks igapäevaselt mustikaid tarbima, et seda kaitsvat efekti saada.

Ärge unustage vett!

Mida ei tohi alahinnata, on vee joomine. Väga suur osa inimesi ei tarbi vedelikku piisavalt.

Meie organism vajab päevas umbes 1,5-2 liitrit vedelikku. Teatud osa sünteesib organism ise, aga vähemalt 1,5 liitrit päevas tuleks vett saada lisaks joogina, ka talvel, higistades või kuumade ilmadega peaks saadava vedeliku kogus olema suuremgi. Tavaline mullideta vesi on joogiks kõige parem. Vaid teatud erijuhtudel, nagu südamepuudulikkus või neerupuudulikkus, peaks manustatava vedeliku hulk olema piiratud.

Vesi on oluline ka põiele. Tänu piisavalt joodud veele on võimalik põit normaalselt läbi uhtuda ning viia välja kõiki jääkaineid ja tagada võimalikult normaalne põie töö. Ja kui põis loputatakse n-ö korralikult läbi, siis on ka põiepõletiku oht väiksem.