Sclerosis multiplex (SM) on kõige sagedasem neuroloogiline haigus, mis põhjustab noortel täiskasvanutel puude teket. Haigestumise tippaeg jääb 20.-29. eluaasta vahele.
Eesti kuulub kõrgema haigestumusega piirkonda, nn Fennoskandia fookusse. SM-diagnoosiga inimesi on Eestis 100 000 elaniku kohta ligikaudu 100 ehk kokku umbes 1500 inimest. Sarnaselt paljude teiste autoimmuunsete haigustega esineb SMi naistel sagedamini kui meestel (naised haigestuvad ligi kaks korda sagedamini kui mehed).
Sümptomite tekke põhjuseks on pea- ning seljaajus närvirakkude jätkeid e aksoneid ümbritseva müeliinkesta kahjustus. Tekivad demüelinisatsioonikolded, mis häirivad närviimpulsside levimist. Haiguse käigus lisandub ka aksonite läbilõige, mis on pöördumatu puude tekke põhjuseks.
SM on haigus, mille sümptomid on erinevatel inimestel väga erinevad. Esmased sclerosis multiplex’ile iseloomulikud sümptomid on kõige sagedamini tundlikkuse häired: võib esineda tuimus- ja sipelgate jooksmise tunnet, millele esimesel hetkel noored ehk tähelepanu ei pööragi. Tekkida võivad nägemishäired (nt udu ühe silma ees, topeltnägemine) ja aeglaselt süvenevad või äkki tekkinud liikumishäired, tüüpiliselt käte-jalgade nõrkus. Väsimuse ja kurnatuse tunne on samuti üks levinud sümptom.
Haiguse alguses on SM-ile iseloomulik ägenemiste ja remissioonidega kulg. Aja jooksul ägenemiste arv väheneb ning neuroloogilised sümptomid – eeskätt liikumishäired – hakkavad aeglaselt, ilma konkreetsete ägenemisteta süvenema. Tekib sekundaarselt progresseeruv haiguskulg. Umbes 10–15%-l patsientidest on haiguskulg algusest peale progresseeruv, ilma ägenemisteta ehk primaarselt progresseeruv SM.
Ajaloost on teada, et selle haigusega inimesi võis elada juba 14. sajandil . Paljud usuvad, et just SM oli Hollandis elanud ja pühakuks kuulutatud Lidwinal, uisutamise ja krooniliste haiguste patroonil. Esimene ajalooline isik, kellel tollal dokumenteeritud kirjelduste järgi võis SM olli, oli Suurbritannia kuninganna Victoria nõbu Augustus d’Este (1794–1848).
Haiguse kulgu mõjutavad ravimid võeti kliinilises praktikas kasutusele aga alles 1990. aastate keskel. Kui 1990. aastatel saime rääkida vaid ägenemiste ja haigusega kaasnevate sümptomite ravist, siis viimase 20 aasta jooksul on toimunud üliolulised muutused ning tänapäeval on nüüdisaegsete ravimitega võimalik enamikel juhtudel kardinaalselt mõjutada haiguse kulgu, vähendada haiguse ägenemisi ja progresseerumist, mis annab paljudele haigetele võimaluse säilitada tervis, töövõimelisus ja elukvaliteet aastateks.
Alates 2017. aastast on SMi diagnoosikriteeriumid muutunud. Uute diagnoosikriteeriumite eesmärk on kiirendada SMi diagnostikat eeskätt kliiniliselt väga tüüpilistel juhtudel. Kiire diagnoos on vajalik võimalikult varaseks ravi alustamiseks. Ka on vastavalt uutele diagnoosikriteeriumitele diagnostika aluseks kliiniline pilt, magnetresonantstomograafiline (MRT) leid peaajust ning liikvorianalüüsis kinnitatud autoimmuunne põletik.
SM-i õigeaegne avastamine ning täpne diagnoos on üliolulised, sest on tõestatud, et varajane ravi on oluliselt efektiivsem kui hiline ravi.
Erakordselt oluline on küsimus, milline on SM prognoos. Ajalooliselt on kindlasti olnud õige seisukoht, et SM on tõsine haigus ja kindlasti vajab ravi. Tänasel päeval on selge, et haigestumisest 10-20 aastat elab suur osa inimesi tervetena, kuid selleks tuleks võimalikult vara alustada raviga. San Francisco ülikoolis tehtud analüüs näitas, et ka nende inimeste arv, kellel 20 aastat pärast haigestumist tekib haiguse aeglane süvenemine, on oluliselt väiksem võrreldes varasemate kümnenditega. Samas pööravad uurijad samuti tähelepanu varajase ja haiguse aktiivsusele vastava ravi olulisusele.
Sclerosis multiplex: tüüpilised sümptomid
SMi tüüpiliste sümptomite äratundmine väga oluline. Väga tüüpiline on nägemisnärvi põletik. Nägemisnärvi põletikule on iseloomulik äkki tekkinud nägemislangus, enamasti ühest silmast („udu silma ees“), millele võib kaasuda valu silma liigutamisel. Spetsiifiline, ehkki harvaesinev on sümptom, kus pea liigutamisel ette tekivad sipelgate jooksmise või „elektrilöögitunne“ piki selgroogu või kätesse.
SMile on iseloomulikud ka muud konkreetsed neuroloogilised sümptomid, nagu päevade-nädalate jooksul tekkinud käe-jala nõrkus ja/või tundlikkusehäired, tasakaaluhäired, topeltnägemine. SMile on iseloomulik, eriti haigestumise alguses, ka iseeneslik sümptomite taandumine nädalatega.
SM sümptomid kestavad vähemalt 2–3 päeva, neid sümptome, mis tulevad ja lähevad tundidega, vahel ka mitu korda päevas SMga ei seostata.
Oluline on lisada, et peavalu ja seljavalu ei ole sclerosis multiplexi sümptomid.
Sclerosis multiplex: tänapäevane ravi
Juba viimased 25 aastat on olemas SMi kulgu modifitseeriv ravi. Nimelt ilmus 1993. aastal esimene teadusartikkel, kus tõestati, et süstitav interferoonravi vähendab ägenemiste arvu ning kollete lisandumist peaajus. Praeguseks on SM-i ravis palju võimalusi, mis 2019. aastal on praktiliselt kõik kättesaadavad ka Eestis ning ka haigekassa 100% kompensatsiooniga. Baasravi eesmärk on ära hoida ägenemisi ning vältida/pidurdada uute kollete teket peaajus.
Ühe enam on andmeid nii ravimuuringutest kui ka suurte andmebaaside analüüsidest selle kohta, et varajane ja vajadusel suurema efektiivsusega ravi rakendamine mõjutab ka hilisemat puude teket. Seega pole kaasaegse ravi eesmärk mitte ainult ägenemiste vältimine, vaid tänane saadav ravi vähendab riski puude tekkeks ka tulevikus.
SM-i ravi on profülaktiline ning juba tekkinud puuet see ei vähenda. Samas tõestavad 2017. aastal ilmunud kliinilised ravimiuuringud ravi foonil progresseerumise aeglustumist. Esimest korda maailmas on tõestatud, et okrelizumab pidurdab primaarselt progresseeruva SMi süvenemist. Teine, 2018. aastal avaldatud ravimiuuring näitas, et teine uus ravim, siponimood (mis veel pole Eestis kättesaadav), aeglustab puude süvenemist sekundaarselt progresseeruva SMi korral. Seega rõõmustavat on palju, esmakordselt on andmeid ka selle kohta, et SM ravi aeglustab süvenemist siis, kui see on juba alanud.