Avaldatud Meditsiiniuudiste lehes 2018. aasta aprillis.

Neuroloog ja Tallinna Tehnikaülikooli tervisetehnoloogia instituudi dotsent Katrin Gross-Paju hindab teadustöö juures võimalust luua praktilisi lahendusi.

Mis sunnib üht tegevarsti kiire graafiku kõrvalt veel teadustööga tegelema?

Teadus on arsti töös hädavajalik osa, et end vormis hoida. Ma ei tea maailmas ühtki tipparsti, kes poleks teadusliku tööga seotud.

TTÜ tervishoiutehnoloogia instituuti iseloomustab eeskätt keskendumine praktilistele probleemidele. Me ei tegele meditsiinilise baasteadusega, me ei uuri nt haiguste bioloogilisi protsesse. Loomulikult on baasteadmised meditsiinis üliolulised, aga praktikas rakendatavate tulemusteni jõudmine võtab sageli aastaid, vahel aastakümneid. Tervishoiutehnoloogia instituut keskendub interdistsiplinaarsetele rakendusuuringutele, mille tulemusena saame sõna otseses mõttes homme meditsiinis midagi olulist teistmoodi teha. Tänu meie uuringutele saab igapäevaselt kasutatav meditsiiniline tarkvara muutuda funktsionaalsemaks ning kasutajasõbralikumaks, samuti saab muutuda tulemuslikumaks ja efektiivsemaks haiguste diagnostika ja ravi protsess.

Ka meie kollektiiv on interdistsiplinaarne: paljud minu kolleegid on tugeva tehnoloogiataustaga, nii et arstide rolliks on tuua instituuti just meditsiinitöötajapoolset ehk siis tehnoloogia sihtkliendi poolset vaadet.

Millist praktilist kasu on TTÜ teadustööd ja leiutised meditsiini arengule kaasa toonud?

Meie instituut keskendub erinevate tehnoloogiate rakendamisele praktilises meditsiinis. Nii näiteks oleme uurinud erinevate meditsiiniliste tarkvarade kasutajasõbralikkust haiglate erinevates osakondades ja kiirabi üksustes; aga ka erinevate ravimite (nt antikoagulantide) kasutamist Eesti raviasutustes; samuti Alzheimeri haiguse ravijuhiste rakendamist praktikas.

Esmapilgul võib tunduda, et selline tegevus, kus analüüsitakse andmebaase või mingi tehnoloogia rakendamist, ei ole piisavalt tõsiteaduslik. Aga sellise teaduse võlu ongi selles, et praktiline kasu tekib kohe. Et meie uurimused keskenduvad kasutajate hinnangule, saavad tarkvaraarendajad sisendi, mida tarkvara järgmises versioonis muuta. Näiteks oleme toonud selgelt välja probleemid, mis on seotud andmesisestusega. Arvestades, kui kallis on meditsiinitarkvara arendamine, on väga oluline, et arendajad saaksid kasutajatelt kiiresti adekvaatset tagasisidet.

Kriitiliselt tähtsate ravimite kasutust analüüsides saame anda hinnangu, kas ühe või teise ravimi kasutamine Eestis on adekvaatne. Ning analüüsides haiguste diagnostika ja ravi protsesse saame näidata praktiliselt, kus peituvad ravijuhistes riskikohad, mille tõttu on oht, et ravijuhiste soovitusi on keeruline igapäevases töös täita.

Kas on mõni konkreetne meetod/seade vms, mis on loodud ja aitab patsiente paremini ravida/diagnoosida?

Üheks selliseks näiteks on praegu EASi toel arendamisel olev Sclerosis multiplexi diagnoosiga patsientide kodujälgimise süsteemi arendamine.

Mõni aasta tagasi pöördusid tehnoloogiaspetsialistid meie poole ideega arendada süsteem, kus saaksime sensorite abil liikumist uurida. Alguses tundus kogu idee natuke eluvõõras ja praktiline vajadus ebaselge. Läbi arutelude ja koostöö oleme jõudnud tänaseks süsteemi arendamiseni, mis võimaldab neuroloogilise seisundi hindamist kodus ja vähendab lõppkokkuvõttes patsientide vajadust käia arsti juures. See on oluline ka praktilises töös, sest viimastel aastatel on Sclerosis multiplexi ravi väga palju tõhusamaks muutunud – inimesed saavad selle haigusega palju aastaid tööl edasi käia ning aega ja otsest vajadust arsti juures käimiseks on palju vähem kui varem. Samas on vaja siiski ravi efektiivsust hinnata ja siin on kodujälgimisel suur perspektiiv.

Seetõttu otsustasimegi välja töötada patsientide kodumonitooringu süsteemi, mis annab neuroloogile võimaluse saada patsiendi neuroloogilise seisundi kohta hinnang kaugjälgimise teel. Patsient teeb vastavalt väljatöötatud süsteemile teatud liigutuste kompleksi ning andurid fikseerivad tulemuse. Andmed selle kohta saadetakse neuroloogile. Kui seisund on stabiilne, saab arst ravimi järgmiseks perioodiks välja kirjutada patsienti nägemata.

Kui suudame selle süsteemi toimima panna, on tegu selge näitega sellest, kuidas meditsiin saab tänu tehnoloogiale oluliselt efektiivsemaks muutuda.

Kas on olnud mõni ahaa-elamus tänu üliõpilastele, kellel on olnud mõnele vanale probleemile päris uus vaade ning idee, kuidas probleemi lahendada?

Ma ei tegele TTÜs ainult teadusega, teen ka õppetööd. Minu suurim positiivne elamus ongi seotud sellega, kui värske on noorte inimeste vaatenurk. See on äärmiselt tore! Teiseks, mulle väga meeldib, et meie tudengid peavad tehnoloogiaga tegelema n-ö hands-on. See tähendav, et kui nad sõidavad tagasi nt Indiasse või Aafrikasse – meil on nimelt palju välisüliõpilasi – siis nad ei ole ainult teoreetikud. Kui nad hakkavad uusi tehnoloogiaid seal kasutama, suudavad nad ka tehnoloogiast kaugemale vaadata. Nii näiteks on magistriüliõpilane ise kogenud, et näiteks tarkvara, mis on väga hea erakorralise meditsiini osakonnas, ei pruudi nii hästi sobida mõne teise osakonna jaoks ja vastupidi.

Ma olen veendunud, et meie tudengitest saavad tipptegijad, kes valdavad meditsiinis üha enam levivaid uusi tehnoloogiaid, kuid kes samal ajal suudavad astuda ka kasutajate e meditsiinitöötajate kingadesse. Ja mina näen küll, et TTÜ tervishoiutehnoloogia instituut võiks olla tulevikus selles vallas rahvusvaheliselt arvestatav tegija.

Siret Trull, ajakirjanik-toimetaja