Karpaalkanali sündroom on kõige sagedasem närvi pitsumise haigus. Sündroomi korral esineb liigset survet randme piirkonnas olevale keskmisele ehk mediaannärvile (n. medianus). Närv kulgeb peopesasse läbi randmes asuva kitsa kanali ehk karpaalkanali.
Kui karpaalkanal muutub kitsaks, siis häirub mediaannärvi töö ning tekib karpaalkanali sündroom.
Sageli ei ole võimalik välja tuua ühte kindlat põhjust. Karpaalkanali sündroomi esineb rohkem raseduse ajal, samuti ülekaalu, diabeedi, kilpnäärmehaiguste ja reumatoidartriidi korral. Riski võivad suurendada varasemad randmevigastused ning töö, millega kaasneb tugev korduv haaramine, randme koormamine või vibreerivate tööriistade kasutamine. Samuti on levinud riskifaktoriks kehv asend kuvaritöö ajal.
Kõige tüüpilisemad sümptomid on tuimus, surinad ja ebamugavustunne pöidlas ja sõrmedes.
Sümptomid on sageli tugevamad öösel. Sageli võib käte suremine öösel üles äratada ja nõuda käte raputamist, et tundlikkus taastuks. Päeval võivad vaevused tekkida näiteks auto juhtimisel, telefoni hoidmisel või kätega töötamisel.
Haiguse süvenedes võib tuimus muutuda püsivaks. Käsi võib muutuda kohmakaks. Esemed võivad käest kukkuda. Raskematel juhtudel tekib pöidla liigutamise nõrkus ja pöidlapoolsete peopesalihaste kõhetumine.
Diagnoos põhineb patsiendi sümptomitel ja arsti hinnangul. Tüüpiliste sümptomite korral ei pruugi lisauuringuid tarvis olla.
Kui arst soovib täpsustavat uuringut, saab teostada elektroneurograafia ehk ENG. ENG-uuringul mõõdetakse nahaelektroodide vahel liikuvate elektriimpulsside abil randme närvide tööd.
ENG-uuring aitab kinnitada närvipitsumise olemasolu ja määrata selle raskusastet. Samuti aitab uuring eristada karpaalkanali sündroomi teistest närvikahjustustest. Vajadusel lisatakse uuringule elektromüograafia ehk EMG, millega hinnatakse lihaste ja neid varustavate närvide tööd.
Tööasendi ja koormuse korrigeerimine. Kergete sümptomite korral võib piisata randme koormuse vähendamisest. Tasub jälgida, mis tegevuste korral kaebused süvenevad, ning neid vähendada. Jälgida tasub ka kuvaritöö ergonoomikat. Sülearvutiga kirjutades toetavad inimesed sageli liigselt randmetele. Selline püsiv lisakoormus võib tekitada randmeliigese turset, mis kutsub esile karpaatunneli sündroomi. Sümptomite leevendamiseks tuleb jälgida oma asendit: töötada tasub laua taga, kasutades korralikku hiirt ja klaviatuuri. Kirjutades tasub toetuda küünarnukkidega lauale või tooli käetugedele, et vähem koormust oleks randmetel.
Randmeortoos. Kerge ja mõõduka karpaalkanali sündroomi üks esmaseid ravivõimalusi on randmeortoos. Ortoosi saab kasutada nii päeval kui öösel, et hoida randmeid neutraalses asendis ja vähendada survet mediaannärvile. Ortoos on ohutu, kuid ei pruugi püsivalt aidata, kui närvipitsumine on tugev. Ortoosiretsepti saab välja kirjutada meditsiinitöötaja, sh perearst.
Randmeliigese süst. Kui ortoosist ja koormuse korrigeerimisest ei piisa, võib teha ravisüsti karpaalkanali piirkonda. Süstimine vähendab karpaalkanali turset ja survet närvile. Mõju võib olla kiire ning sümptomite leevenemine võib kesta mitu kuud. Uuringute järgi võib kasu püsida kuni kuus kuud. Pikaajalist paranemist ei saa siiski garanteerida ning sümptomid võivad taastuda.
Operatsioon. Operatsiooni kaalutakse juhul, kui sümptomid on tugevad, esialgne ravi ei ole piisavalt aidanud või uuringud näitavad olulist närvikahjustust. Operatsiooni käigus vabastatakse mediaannärv seda survestavast sidemest. Operatsioon on karpaalkanali sündroomi kõige tõhusam pikaajaline ravi. Ligikaudu 70–90% patsientidest saab olulise ja püsiva leevenduse.
Mida kauem on närv olnud tugeva surve all, seda suurem on püsiva närvikahjustuse risk. Kui käes on tekkinud pidev tundlikkuse langus, lihasnõrkus või lihaste kõhetumine, ei pruugi närvi funktsioon ka pärast operatsiooni täielikult taastuda. Seetõttu tasub süvenevate või püsivate sümptomite korral pöörduda oma perearsti poole.